Из альбома: 2352 sekundit
Ära roni rooli — tule siia pigem, kosu siin!
«Vahet pole, mul on ainult üks kilt koduni.»
Üks mint viiski null muret nende roduni
Kodutänav on kinni, olen kõige suurem jobu siin
Pilt käib ringi, esiklaas verine
Pisarad on nüüd silmis ning elu jäädavalt erineb
Kael, sisu, põhi — viin
Naer, isu, kõri — siin
Kae, pisut võhik olen: raev, risu, õli, piin
Lõpp pokaalile, kehakaal pedaalile
Tagaplaanil on baarid, proffesionaalselt traavin ma Oma ratsuga istun ma pea maas nüüd saalis ning lähen lukku
Enam ei loeta moraali
Ma olen alles üksteist pluss üksteist
Masin ning elud mahakandmisele, lisandun vangidele
Naeratab üks neist: «Nüüd oled üks meist.»
Liiga kõrgel ma lendan. Kahekümnendad. Laiali pea otsas mängin
Elu kõva venda. Kas alles siis tajun, kui kustutan teised ning aastateks
Lukustan ma iseenda?
Ma olen rumal. Mind hoiab jumal ning elada luba kuna see tuba kus elan
Ei ole enam nii mugav. Udune kuva ning takistamatu pisarajuga
Ei tunne kunagi enam end väljapuhanuna, kuna ümber on urgas, üksinda nurgas
Ei saa enam olla ma sõprade hulgas. Ärevushäired, segi mõttetulvad — süüdi olen
kahe
Noore inimese surmas. Matused said olema neil varem kui pulmad
Elud tänu minule on hetkega kurvad. Pole paha inimene — kahetsen julmalt
Kuigi mõne inimese arust väärin surma
Mu vana koolivend oli vanakooli vend
Igal pool iga kell suutis segi juua end
Kaine rool, sõnas vend, pole enam tema trend
Muidu noor, süda hell, kere alkoholilembene
Kuivab kurk, kui on purk tühi ja siis tuiab
Nurgas prügi, ise püsti ei püsi
Uimab, nühib, huiab, trügib, kuid ma tüdinud —
Nüüd tüüp kupüüri küsib
Roolijoodikud, alkohoolikud. Poodi poolikut silmitsema, veidikene sinist Gin
toonikut
Sakumm sul kooritud, pudelipõhi noolitud, sõbrad noomitud — vooditu elu enam
pole nii toonitu
Sest mul on ainult üks mure — mis tagant tuleb. Tal punased-sinised tuled
Pimedal tänaval, libedal hämaral kihutan, vehin, viibutan venin.
Pilgutan, higistan seni
Kuniks sokutan penid tagant — nägemiseni