Üle maa, üle vee põhjatuul, karm ja tugev.
Läbib hinge kui ma ülluses tõstan oma käed.
Süda voolab võimukalt verd,
torm kutsub raevukalt merd.
Veene läbib võimas terasraev.
Seisan kodukünkal sääl,
kõrvus sugulaste hääl,
künka kõrval seismas nende põline säng.
Pojad tulid põhjatuultest,
tütred tulid põhjatuultest,
taeva poole karjub nende verine äng.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
[Chorus]
Ja me ei tunne piina,
las voolata veri!
Me oleme põhjatuulte pojad ja tütred!
Poegade ilmed kui karmi hundi pilk.
Tütarde hingedes on roostetanud raev.
Tuul üle maa, üle vee,
metsade, laiade, taeva kurjakuulutav haavatud vaev.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
[Ch.]
Meil on ees lahing, me ei anna alla!
Meil on kätes mõõgad, meie terasest raev!
Meie tulnud tuultest, meie iidne teras!
Meil oli lahing ja me ei andnud alla!
Poegade kätes on rauast tehtud mõõgad,
põhjatuulte all viimne hetk võib saabuda.
Põhjamaa tütred, kelle käed on näinud palju vaeva,
me langenutele mulla peale kraabivad.
Meie mäletame vaid viha!
Meie mäletame vaid verd!
[Ch.]